Lisaks antud raamatuses on käsitletud erinevad majatusasutused Läänemaapiirkonnas. Näiteks, Altmõisa külalistemaja, mis asub Matsalu lahe põhjakaldal ning soobin nende inimestele, kes tahavad veeta aega looduses, matkata Matsalu lahe äärsetel radadel, uurida omapärase taimestikuga puisniite ning vaadelda linde.
Lisainfo koduleheküljel: http://www.altmoisa.ee/
Huvitavaks oli ka Pivarootsi tuulik ja puhkeküla. Pivarootsi tuuleveski asub Virtsu lähedal, kadakate keskel mere ääres. Omapärane hollandi-tüüpi tuleveski on ehitatud 1869.aastal ja restovreeritud 2004. Aastal puhkekeskuseks, mis sobib puhkamiseks ja nõupidamiste läbiviimiseks. Romantiilise tuleveski ümbruses asuvad sauna-, suve ja aiamajad ning püstkoda, mis loovad suurepärase võimaluse puhkamiseks.
Lisainfo koduleheküljel: http://www.pivarootsi.ee/

Lihula linnus ja Ridala kirik.

„Eestimaa reisijuht“ väga kasulik raamat turistidele ning nendele, kes on otseselt seotud turismiga või tunneb huvi selle vastu. Sellest raamatusest sain natukene teada Lihula linnusest. Näiteks, Lihula linnuse ehitasid sakslased juba 1242. aastal. 1234-1251 oli Lihula Saare-Lääne piiskopkonna keskuseks. Linnus koos selle juurde tekkinud asulaga hävisid 1558-1583.a. toimunud Liivi sõjas. Linnuse varemetel on praegu lauluväljak ning siit avaneb hea vaade ümbruskonnale.


Lugesin ka Ridala kirikust. Antud kirik on rajatud 13. saj. Ning on üks Eesti paremini säilinud keskaegseid kirikuid, mis on ehitatud Lääne-Eestile iseloomuliku üheloovilise hoonena. Jumalakoda oli pühendatud Maarja Magdaleenale. Kirik on pikihoone katusel on tänaseni vanade meistrimärkidega katusekivisid. Kirikus on säilinud seinamaalingute fragmente(arvatavalt 14. saj.) barokk-kantsel ja -altar.

Läänemaa kultuurikeskused, rahvamajad ning kultuurimajad

Läänemaa muuseumid

Raamat „Eestimaa. Kultuurituristi teejuht“. Antud raamatud oli huvitav lugeda, kuna siin põhjalikult räägitakse erinevatest muuseumitest ning nendest kohtadest, mis võivad pakkuda huvi nii sise- kui ka välisturistidele. Eriti meeldis mulle Eesti Raudtee muuseum, mis asub Haapsalu raudteejaama Imperaatoripaviljonis, kaunis puitehitises. Jaamahoone(1907) iseärasuseks on 217 m pikkune kaetud peroon, mis pidi olema niisama pikk kui Haapsallu suvitama sõitva tsaari rong. Ekspositsioonis on võimalus näha Raudtee ehitamisel ja hooldamisel ning reisijate teenindamisel vajalikuid esemeid. Siin on olemas stiliseeritud interjööriga ooteruum ja jaamaülema töökabinet ning endisaegne veerem välisekspositsioonis.
Samuti lugesin Rannarootsi muuseumist, arvan, et antud muuseum võiks huvi pakkuda paljudele turistidele, kes tunnevad huvi ajaloo vastu. Muuseumi asutasid pärast Eesti taasiseseisvumist ligi 1000 aastat Eestimaa lääneosasid ja saartel elanud rannarootslaste järeltulijad. Selles muuseumis on võimalus tutvuda rannarootslaste omapärase kultuuriga, omamoodi „Rannarootsi Bayeux` vaip“ ajalooga, mille tikkisid kohalikud naised. Ettetellimisel on võimalik sõita traditsiooniliste puupurjekatega.

Noarootsi ja Nõva

Raamat „Kas tunned maad“ oli huvitavaks ka, kuna seal leidsin palju informatsiooni Läänemaa kohta. Sain palju teada Noarootsist ja Nõvast. Nüüd mul on ettekujutus nendest kohtadest. Noarootsi ja Nõva linnarannad, liigirikkad seene-ja marjametsad. Mulle tundub, et turiste võib meelitada nende kohtade imepärane loodus.
Nõva ümbruses, Haapsalu rajooni äärimises põhjaosas on valitsevad suured nõmmed, sood ja rabad mõne järvega nende keskel. Eriti ulatuslik on Haapsalu ja Harju rajooni piiril asuv Suursoo. Nõva ümbruse järved on mitmeti huvitavad. Veski järvel on põhjas ja loodes kõrged liivased kaldad, mida kattab nõmmemännik. Järves kasvab haruldane vesilobeelia. Harju rajooni piires asub Tänavjärv, mille lähedal kasvab Eestis võrdlemisi haruldast nõmmeluga. Loodusesõbrale on Nõva ümbruses huvitav jugapuu leidmine Peraküla karjamaadel kuuse-segametsas. Ümbruskonnas on vaatamisvärne ka Näärivi-nimeline suur rändrahn. Väga palju suuri rändrahne on Nõmmemaa külas, nagu terava otsaga Linamaa kivi, Leedukivi.
Noarootsi poolsaar ühe lahe põhja pool Haapsalut oli veel sada aastat tagasi saar, mis aga nüüd maatõusu tagajärel on mandriga liitunud. Poolsaart ühendab mandriga ligi kilometri laiune madal maariba. Kõige mereseisu puhul ujutab meri praegugi selle üle ning liikuda saab ainult tammted kaudu. Noarootsi poolsaare rannad on madalad ja kivised. Noarootsiga on liitunud veel mitmed väiksemad saared, nagu Ramsi läänes, Hara ja Võlla kirdes ning Saaremõisa kagus. Loodus Noarootsi poolsaarel ei hellita selle elanikke. Liigi 100 ruutkilomeetri suurusel alal on vähe viljakat pinda, küll aga palju kidura taimekasvuga kadakasi loodusid, vesised liivamaid ning rohkesti kive. Kõige suuremad neist on võetud looduskaitse alla. Madalad rannaraäärsed karjamaad seisavad kevadel, sügisel ja suvel tugevate läänetuulte puhul vee all. Vaatamisväärsed on Pürksi pargis kasvavad pöökpuud, mis on heas seisundis ning kannavad vilja. Noarootsi kirik on ehitatud arvatavasti 16. Sajandi algul kindluskirikuna, mida tõendab laskeavade leidumine pikihoones.

Juubeliaasta Haapsalus!

Internet portaalis http://www.haapsalu.ee/index.php?lk=40 ning raamatus „Vana Haapsalu“uurisin palju uusi asju Haapsalu kohta. Tuleb rõhutada, et Haapsalu kuulub Eesti vanemate linnade hulka ehk see aasta on linna juubeliaasta, Haapsalu on 730. aastat. Sain teada Haapsalu vaatamisväärtustest, nüüd tean, et Haapsalu tasub kindlasti külastada kuna seal on olemas hästi palju erinevaid kohti, mis meelitab turiste ja ka mind, kuna ise ei olnudki mitte kunagi Haapsalus. Kuulsin mitu korda piiskopii linnast Haapsalus, aga praegu tean, et see on tõeline avatud muuseumikompleks, mida tasub näha oma silmaga. Piiskopi linnuses on suurepärane võimalus näha algsel kujul säilinud keskaegset (13.saj) toomkiriku, ristimiskabelit, kuhu ilmub Valge Daam ning näitusesaalid. Võin julgelt öelda, et kivist piiskopilinnus koos toomkirikuga on Haapsalu südamik.
Piiskopolinnuse vanema osa (väike linnus) vasakul asub hoone(Karja 1), kus 1926. aastal avati Haapsalu linna ja Lääne maakonna ühisapteek, mis töötab seal tänaseni. Nagu mina juba ütlesin Haapsalus on olemas palju vaatamisväärsusi, mida mina ise kavatsen külastama sel suvel. Vanalinna südames Lossiplatsi ääres asuv endine raekoda on linna üks vanemaid ehitisi. Praeguseni säilinud Rajekoja hoone on ehitatud 18. saj. hilisbarokk stiilis paekivist. Praegu asub vanas raekojas Läänemaa muuseum, mis asutati 1929. aastal. Eelkõige mina soovitaksin turistidele külastada Läänemaa muuseumi, kuna selles muuseumis on olemas põhiekspositsioon Lääne maakonna ja Haapsalu ajaloost.

Läänemaa kultuuri elu!

Raamatus „Läänemaa ja Läänlased“ on põhjalikult käsitletud läänlaste elu-olu: kuidas muutus kala- ja hülgepüük aastate jooksul, näiteks kalakasvatusega tegeldi juba keskajal. Nii on Lihula tsistertslaste kloostri elatimõisas hästi väljakujunenud kalakasvatus. Samuti räägitakse läänlaste kuulturielust, näiteks Läänemaalt on pärit palju kunstnikke(Voldemar Väli, Eduard Eimann, Naima Neidre jne). Aastate jooksul toimis Läänemaal ka mitmekülgne muusikaelu, näiteks koht Läänemaa muusikaelu kujundamisel oli aastal 1921-1932 tegutsenud Läänemaa Õpetajate Seminaril.
On täiesti seaduspärane, et seminaridest said hiljem aktiivsed muusikaeluorganisaatoorid, koori- ja orkestrijuhid, muusika esindajad nii Läänemaal kui ka teistes Eestimaa paigus.
1896. toimus esimene Läänemaa laulipidu.
Teistest raamatusest "Kas tunned maad" lugesin, et Haapsalus elas pikemat aega helilooja, koorijuht ja pedagoog Cyrillus Kreek. Haapsalu põliseks elanikuks oli kujur R. Haavamägi, kes on teinud palju oma kodulinna kaunistamiseks. Tema on loodud paljud linnas püstitatud mälestussambad (Tšaikovski pink ning C.A. Hunniuse, R. Tobiase, B. Laipmani ja E.Enno mälestussambad). Samuti Haapsalus töötas Läänemaa koolinõunikuna 1919.-1934. a. tuntud lastelaulade looja, luuletaja Ernst Enno. Õhtu kaldal asub luuletaja monument. Palju tuntuid inimesi viibisid või elasid Haapsalus: vene helilooja P.I. Tšaikovski, C. A. Hunniuse, kes töötas aastail 1820-1851 kreisiarsti abina, etnograaf ja ajaloolane Carl Russwurm, eesti esimene aiandusteadlane J. Spuhl-Rotalia rajas puukooli ja katseaia, eetsi helilooja R. Tobiase õppis Haapsalu kreiskoolis, väikeses pargis asetseb Tobiase monument.

Neugrudi meteoriidikraater ja Osmussaar.

Samuti meeldis mulle raamat „Läänemaa väärtuslikud maastikud“. Huvitavaks oli jutt Neugrudi meteoriidikraaterist ning Osmussaarest. Eelkõige rõhutab autor, et tegemist ei ole traditsiooniliselt mõistetava maastikuga, kuna selle muudab väärtuslikuks Osmussarest kirdesse jääva mereala põhjas asuv, Eesti teadaolevaist suurim, kuni 20 km läbimõõduga meteoriidikraater. Ma ei teadnudki varem, et Neugrund on nii maailma vanadest kui ka merepõhjas asuvatest meteoriidikraatritest kõige paremini säilinud. Nüüd tean, et Osmussaare ümbrus on Eesti aktiivseim piirkond, kuna nii saart kui ka ümbritsevat merepõhja on aegade jooksul vorminud mitmed tugevad maavärinad. Neugrundi madaliku tekkimist seostatakse meteoriidiplahvatusega. Kraatri tekitanud meteoriidiplahvatus toimus umbes 535 milj. aastat tagasi. Samuti muudab selle piirkonna huvitavaks ja üllatusipakkuvaks ka tema geoloogiline eripära. Määratult suure looduskatastroofi jälgi võib näha saare kirderannal, klindiastangu jalamil. Kivistunud krokodille meenutavad osmusaar-bretša sooned ja kehad.

Vormsi Saar

Lugesin ühest heast raamatust "Lääne-Eesti saared" Vormsi saarest. Ma ei ole kahjuks sellel saarel kunagi viibinud ja ka teadmised sellisest paigast olid kesised.
Varem olid selle saare põliselanikeks rannarootslased, II maailmasõda viis rootslased tagasi oma kodumaale, mälestusena endistest aegadest on säilinud rootsipärased kohanimed – Sviby, Hullo. Saarele on rajatud motelle turistidele ja suvitajatele. Seal on ka võimalus nautida omanäolist loodust: saarel on palju erinevaid maastikuvorme, läbi mere võib jalgsi jalutada Hullo lahe laidudele. Arhitekturimälestisena väärib tähelepanu Vormsi kirik (mida me mainisime turismigeograafia loengutes),mille vanim osa on pärit 14. sajandi algusest. Vormsi kalmistul on isegi omapärane rõngarist, mis meelitab kohale turiste.

Matsalu looduskaitseala on Eesti suurim looduskaitseala !

Lugesin ühe põneva raamatu läbi, raamatu nimi on "Top of Estonia. Läänema". Eelkõige lugesin Matsalu loodusekaitsealast, kuna antud koht on natuke tuntud minu jaoks: koolis õppides külastasin seda kohta. Üllatavaks oli see, et Matsalu on Eesti suurim looduskaitseala, enne selle raamatu lugemist ei teadnudki seda. Matsalus on regiistreeritud 270 linnuliiki, mis kolmveerand Eestis kohatud linnuliikide üldarvust. Lindude paremaks jälgimiseks on looduskaitsealal püstitatud mitu vaatetorne.

Aga matsalu pole ainult linnukaitseala, kaitsmist väärivad ka järgmised maastikud: meresaared, roostikud, luhad, lagedad rannaniidud, puisniidud ja salumetsad, samuti taimestik. Lisaks uurisin natukene Lihulat, mis on Läänema teine linn. Muinaeestlaste linnus asus Lihula linnusemäel. Lihulas asus ka Saare-Lääne piiskopkonna esimene keskus. Lihula ümbrusse aga tekkis saula. Kahe kloostri ja viie kiriku Lihula oli üks Eesti tähtsamaid kiriklikke keskusi.
Lihula mõis rajati 13. sajandil, Lihula mõisa hooned on kerkinud linnusemäele. Lihula mõisa teisel korrusel asub muuseum, kus on väljapanek linna ja selle ümbruse ajaloost ning linnuse arheoologilisest uurimusest.

Läänemaa päikeseloojangud on romantilised!

Kaua mõtlesin millist piirkonda valida, vastust aga leidsin juhuslikult: võtsin seda piirkonda, millisest tean vähem. Vastus oli silmanähtav - Läänemaa. Samuti meelitas mind ühe Läänemaa ajalugu uurinud arheoloogi Mati Mandeli väidet:"Läänemaa on nagu naine, kes ei lumma sind oma silmipimestava säraga ja keda sa võib-olla esimesel hetkel teiste hulgas ei märkagi. Teda tundma saades ümbritseb ta sind aga märkamatult oma sisemise võlu, oma varjatud sarmi, oma hingestatuse, oma hoolega..."